Kui Pirkpauna Kaarel kord karjas käis
üks karu kargas ta karja
See karu oli vana ja viha täis
küüned selga ja hambad turja
Ta üheksale lambale labaselt lõi
laskis maod ja maksad vallale
Siis kähmluse vahele veidike söi
ja asus siis lehmade kallale

üks kämmal käis krauhti puusaluusse 
ja teine krauhti kasepuusse
Jäid paigale tammuma sedasi
veis ammus, kalpsas edasi

Ei kannatand karjapoiss seda nalja
ja põõsa tagant ta astus välja
ja vitsaga tõmbas siuhti
Küll vaevalt võis üks kiskjakoon
tunda mats habrast leparood
Su laps lihtsalt loll on mõtles loom
ja hirmuga pani jooksu

Et järel tal mustas maa
ja haises tume radagi
Ise vimma hoidis kui heinasaad
ja mustas nagu padagi

On ammu jõudnud meheikka 
vapper Pirkpauna Kaarel
Kuid küla irvitab ikka ja ikka
et Kaarel on ebanormaalne