Valdo Randpere/ Urmas Alender 1969

D        
Väljas on veebruar täna 
   A                D
Ja orgudes ruskavad pajud.
          
Ennast Su südames näen,
      A                 D       
Nõnda rahu mu meeltesse vajub.

Bm                  G
Mõtlen kui üksik ja valge, 
    Bm                 G
Jäi lapsepõlv maamajja maha. 
A                D
Surnute korjatud köömneid   
    A               D     A(7)
Ja tumedat meekärjevaha. 

D        
Otsekui hõnguks sealt nüüdki
   A                D
Ja otsekui oleks mu pihud
F#              Bm
Mustlepa verega võitud    
   D        A       D    A7
Ja vislapuu vaiguga ihu.  

Niikaua taevasse vaatan,
kui lumed on sadanud alla.
Lumed on vaiksed ja kerged
ja lumede juuksed jäid valla

Paljaste võrade kohal,
kus õõtsuvad hõõguvad tähed.
Niikaua lumesse vaata,
kui aupaiste vajub su pähe.

Hirme on maailma kohal
ja kesköiti avardub tuba.
Mis keeles ma paluma pean,
sest surm on meid silmanud juba?

Niikaua lehitse aastaid,
kui haljus on sadanud alla.
Väljas on veebruar täna
ja lumede juuksed jäid valla.

Kuhugi minna ei ole,
sest aja sõnad on valjud
otsekui iilingud lauskmaal
ning nende eest pagevad paljud.

Kannatus tuleb ja läheb
näoga, mis võõras ja tuttav.
Kannatust suudlen su otsaees.
Ma ei häbene nutta.