Sa istusid mu vastas üle laua 
ma ei näinud sinu silmi kuhu vaatasid
Me ümber olid õhk ja tunded kummalised
arvan mõlemal meil oli veidi hirm

Siis laud me vahel paisus kõrbe laiuseks
ei enam üle jõudnud kõndida tast ma
Ja nii ma jäingi keset kõrbe
tabatuna ühest valguskillust seal

Jäätund koridori lõppu kaalusid su käed
ja hääl mis hüüdis: jookse ometi

--------

Kõik vajus minevikku, kukkusin 
ja ära lõin end siis vastu kivikõva teid
Kuid kõike mida olen igatsenud päriselt
ju kätte ma ei saa

Sa istusid mu vastas üle laua 
ma ei näinud sinu silmi kuhu vaatasid
Me ümber olid õhk ja tunded kummalised
arvan mõlemal meil oli veidi hirm