Mets mühiseb ja kägu kukub ra’al, 
aas haljendab ja lilled õits’vad seal. 
:,: Mänd kiigutab siin oma võimsat pead, 
on meeles tal kõik muistsed õnnea’ad. :,: 

Hirv ojal joob ja muretu ta meel, 
kas aimab ta, kui pikk ta elu veel? 
:,: Võib küti kuul ta leida iga tund 
ja elu läin’d, kui oleks näinud und. :,: 

Nii möödas pea ka minu noorus, õnn, 
mis rõõmu veel mul elus oo’ta on? 
:,: Mets mühama ja kägu kuk’ma jääb, 
kuid noorus meil kui uni mööda lä’eb. :,: