Kord suveõhtul metsik ratsu 
mu väravasse kandis su,
sind unustada ma ei katsu, 
see vaev, ma tean, on asjatu.

Mus kohe kummaliseks tuju 
lõi su furaška uljas šnitt, 
su roosad palged, habras kuju, 
kolm Punatähe ordenit.

Ja kuis su vestlus mind veel hurmas, 
kui väikselt võtsime siis koos, 
see hetk muud mehed mulle surmas, 
mu süda sulas "Curacaos".

Kuid ühel päeval selgus kaine, 
julm, jube, õudne, võigas tõik: 
sul juba keegi teine naine, 
üks donna nagu tordilõik.

Ei kustunud mu lootus siiski, 
kuigi mu südant näris piin. 
Fortuna taas meid kokku viiski, 
me huvid sidus jälle viin.

Siis neegripoiste rütmi ilu, 
ma tundsin, vaikselt võlus sind, 
ja kui me sõime köögis kilu, 
siis uskusin, et sallid mind.

Siis ootasin sind oma lossis 
ma tornikambris, üksik neid. 
Sa tulid mustas mäkintošis 
ja kõlistades kannuseid.

Täis hämarpehmet valgust tuba 
ja tundus loomulikki, et 
sa vaikselt palusid mult luba 
siis süüdata üks sigaret.

Ja kui mul tundus, et ma näinud 
veel polnud, et su pilk nii hell, 
siis küsisid: "Kas juba käinud 
Te vene kunstinäitusel?"

Sa läksid ja sust jäi vaid koni 
mu tuhatoosi suitsema, 
ei enam iial küll vist roni 
mu tornitrepist üles sa.


(Ea Janseni poolt Eesti Laskurkorpuse saabumise puhuks kirjutatud irooniline tervituslaul; üliõpilaste hulgas tuntud tänapäevani. Siin esitatud esialgne tekst.)