Seal metsa all seisis üks suvitusmaja,
kus laulmas oli lindude koor.
Linnukene oksa peal pesakest punus,
ise vilistas viisakat viit.

Sinna tuli üks rändaja, nukker tema nägu,
jäi seisatama pärnapuude all.
Linnukene laulis, mis rändaja jagu,
kuid seegi ei meeldinud tal.

Maha mind jätsivad isa ja ema,
õde-venda ei olegi mul.
Kallim, kelle pilti oma rinnal mina kandsin,
läks ära ja unustas mind.

Aga õnne siis ilmas eii ole mina leidnud,
ei rõõmulik, olegi ma.
Seda minul näitavad pisarad palgel,
et siin ilmas mina õnne ei saa.

Seal metsa all seisis üks suvitusmaja,
kus laulmas oli lindude koor.
Linnukene oksa peal pesakest punus,
ise vilistas viisakat viit.