Miks seisab Põhja rüütli hulk seal mere kalda peal 
ja nende pime kuningas käib kepi najal seal? 
Tal valged juuksed peas on lahti tuule käes 
ja üle mere sinna tema hüüab kurvaste: 

'Sa tige röövel saare peal, kus minu tütar on? 
Ta kandlemäng ja lauluhääl need olid minu õnn. 
Su vargateo läbi jäin tütrest ilma ma, 
se'est sul on hirmus häbi, mul valu otsata.' 

Vaat kaljukoopast astub mees, mis hirmus näha pealt. 
ta hoiab hiigelmõeka peos ja tõstab naerdes healt: 
'Kas sul oli vähe rahvast, et andsid riisuda, 
kas leiduks seda vahvat, kes tapleks minuga?' 

Kõik rüütlid seda kuulavad, ei ükski usalda. 
Ja kurvalt küsib kuningas: 'Kas üksi jäetud ma?' 
Noor poeg siis astus ette: 'Noh kas sa tapled mees? 
Ehk usud, minu kätes on küllalt jõudu sees?' 

'Mu poeg, noor sina oled veel, ta vilund sõjamees! 
Kuid mine siiski, sinu käes on mehe rammu sees. 
Säh, võta, julge veri, see kuulus mõek mu käest. 
Kui langed, nielgu meri mind õnnetumat meest!' 

'Mis teie, mehed, näete seal?' nii küsib pime mees. 
'Mu mõek, ma kuulen tema healt, nii võimsalt helises.' 
õnn saagu kuningale, au tema pojale, 
ju röövel maha langes, tal varga palk on käes. 

Kõik jälle vaikselt seisavad ja küsib pime mees: 
'Mis mina kuulen tulevat ja kahisevat vees?' 
Eks see su poeg ole, kes tuleb paadiga, 
Brunhilde, sinu tütar, on paadis temaga. 

'Mu armsad lapsed, tere ka!' Nii kaldalt hüüab ta. 
'Mis mul nüüd viga elada ja surra rahuga. 
Poeg paneb mõega kirstu mu seltsis puhkama 
ja sina, tütar, saadad mind hauda lauluga!