Ma lahkun kodust viies kaasa enda.
Et omapead ei teeks ma ulakust.
Ei mööda trepikäsipuid ma alla lenda.
Ei pauguta ma rasket välisust.

Sean väärikad ja väljapeetud sammud
ma peatusse, kus ootab mind mu buss.
Siin olen ootanud sind juba ammu,
kuid mitte teadnud mis on armastus, armastus…

Mu ulamõtteid hoiab paigal kübar.
Ma vaatan seistes rahvast ülevalt.
Ei pääse enda raske pilgu al.
Sest selles on mu sisemaailm sügav.

Sean väärikad ja väljapeetud sammud
ma peatusse, kus ootab mind mu buss.
Siin olen armastand sind juba ammu,
kuid mitte teadnud mis on armastus, armastus…