5.
Varakevad
Jäääär
|
| Sisestas: |
|
Mul tuleb meelde üks ammuolnud lugu
millest pole mõeldud sajandeid
Tol varakevadel ma läksin üle Toomemäe
kus vihmas sulas aasta viimne lumi
Ja polnud teiste tujudega asja minul
sest olin armunud ja hull
Su jälgi otsisin ma märtsi lumelobas
ja jopest polnud külma vastu abi
Su vari kadus minu käest kui kiire loom
kel hagijaid on kannul terve kari
Ja jalad läksid ise mitte sinna kuhu tahtsin
vaid sinna kuhu tahtsid nemad
Siis oli elukaardilaual ainsaks õigeks kaardiks
õigeks kaardiks ärtu emand
Ja minu pihku pistis külma käe - varakevad
Siis mu süda sulas vihmaga koos lume sisse ära
voolas rentslist alla raagude ja konidega koos
Ta torupidi sattus tulvavett täis jõkke
kus kalad tummalt maigutasid suid
Sest ajast läinud on 20 pikka aastat
Näe kuidas lõpuks on merre jõudnud - mu süda