Kett kõliseb ja ankur tõuseb üles
ja laeva nina vahus laente sees.
Veel enne kui see ankur tõuseb üles
jumalaga jätab merimees.

Tuul tasakesi puhub ahterisse,
laev laia vee peal ruttab edasi.
Aab merimehel kurvad mõtted peale -
kas teab kas tuleb enam tagasi.

Ei inimene igavene ole,
sest elusaatus viib meid kaugele
ja kõik mis mulle eile armas oli
peab maha jääma täna ilma peal.

Mul eila õhtul raha küllalt oli
kuid täna pole taskus kopikut.
Veel eila õhtul palju sõpru oli
kui istusin mina kõrtsilaua ees.

See kõrtsmik kaarta mängides mind pettis
emand lolli mängis minuga.
Mind rahakottist kõigest ilma jätsid,
nad pole muud kui varga sulased.

Ei konjakit, sampannijarit ma taha   _
sest marja vein on mulle kahjulik.
Uaid 'Karja-Jaaguks' joon maha oma raha
lähen jälle lauldes merele.

Sest taganegu kurbtus ja ka mure
kui jõuan jälle kodupinnale.
Siis unustan kõik laia ilma vaeva
võtan jälle neiu rinnale.