Oo armas taevas
mis ma tegema küll peaks,
et märkaksid Sa mind?
Ei ole lokke mul
ja miljonitest näen vaid und, oo aeg.
Mu ainus varandus on süda suur ja soe,
kas aitab sellest Sull?
Viimsel hetkel õnne proovida ehk siiski
otsustan ma veel, oo arm.
Ma korjan kimbu kannikesi,
imeliselt lõhnavaid, Sulle.
Kui Sind kohtan, ulatan need Sul
ja palun taevast vaid, oo arm.
Mul südamest need õied nopitud on Sull,
kas mõistad seda Sa?
Ehk ime juhtub, siis Su silmist kannikesed
vastu helgivad, oo õnn.