650.
Kallim ega Sa veel ei läe
Untsakad
|
| Sisestas: |
|
Tana õhtul naudin Sinuga
armuõnne hurmavat
homme puhkus peab lõppema
mind kutsub Isamaa
:,: Ja kui koidikul kaela ümber võtsid Sa mind
arm ületas kõrgeima mäe
kurb valu mul hääles helises
kallim ega Sa veel ei läe :,:
Ikka meelestub see koidikul
viimne suudlus Sinuga
ja kui olen kord Idas ma sõjarajal
oled mulle armsam veel
:,: Sa oled nii kaugel ja kättesaamatu
kui see koidutäht sel varahommikul
kui see palav pilk ja see armas hääl
kallim ega Sa veel ei läe :,:
Elus möödub kõik ja saabub aeg
kui Sind jälle emblen ma
kui ei taba mind idas surmakuul
jäine surmasuudlus mind
:,: Surmaunnegi suikudes meelestud mul
Su suudlus nii ääretu hell
kui tuul Sul tasa kõrva sosistab
kallim ega Sa veel ei läe :,:
Aovalgel viimast korda veel
Sinu nime hüüan ma
kustun ühes koidutähega
sangar sureb rõõmuga
:,: Ehki kaitsenud kodu ma oma verega
marmortahvlilt mu nime kord loed
pisar silmanurgas sädeleb
lein jäädvalt Sulle jääb :,: