844.   Ballaad
Tätte
| Sisestas: |

Ei tea kas see mis meie vahel eile õhtul juhtus
ongi ainult see mis vahel on,
kui inimene teise sisse sõbralikult suhtub.
Või veidi rohkem kui see tavaks on.
Kas minu käitumine kombelõtvusena näis,
kui suu läks kogemata vastu suud?
Kui minu nina mööda sinu sooja põske käis?
Ja mõte haarata ei suutnud muud,
kui vaid, et ma ei olekski tollel patu teel.
Ma tundsin korraks liikus sinu huul,
siis mõtlesin et aitab kah mis sest et tahtsin veel
Ja aknapragudest käis sisse tuul.

Ma teadsin küll, et oleks olnud ilus sõnu öelda
mul nagiseva pingi serva pääl.
Ja tean ju ka on vaja rohkem teha vähem mõelda.
Ma püüdsin peita värisevat häält.
Ei taibanud, et enne kui sa jõudsid minu kambri,
su võitlus oli võidetud su peas.
Ja nagu mööda minnes võtsid juustest välja klambri
ja kotist hambaharja kui muuseas.

Ma lamasin su kõrval ja ei teadnud kas ma võin
su unenägudesse tikkuda.
Ma enesesse priskelt vale põhjendusi tõin,
et mitte sinu rahu rikkuda.
Ei julgenud ma märgata, et täna öösel sa
vaid tahtejõuga unesid ei näe.
Vaid ootad millal julgen ma su kõrval ärgata
ja võtta oma kätte sinu käe.

Ju peagi hommik kohtas meie magamata päid,
ei teadnud kuidas juttu alata.
Sa lohutasid naerdes mind, et kõik on hästi läind
küll veidi kahju on, miks salata,
küll veidi kahju on, miks salata…


Akordispikker